Est - Genesis - 2

2:1  Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud.

2:2  Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval Oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist Oma tegudest, mis Ta oli teinud.

2:3  Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist Oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.

2:4  See on lugu taevaste ja maa sündimisest, kui need loodi. Sel ajal, kui Issand Jumal tegi maa ja taevad,

2:5  kui ainustki väljapõõsast ei olnud veel maa peal ja ainustki väljarohtu ei olnud veel tärganud, sest Issand Jumal ei olnud lasknud vihma sadada maa peale, ja inimest ei olnud põldu harimas,

2:6  tõusis udu maast ja kastis kogu mullapinda.

2:7  Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

2:8  Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud.

2:9  Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.

2:10  Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma, sealtpeale jagunedes neljaks haruks:

2:11  esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus kulda on;

2:12  selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive.

2:13  Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa.

2:14  Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.

2:15  Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.

2:16  Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa,

2:17  aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"

2:18  Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!"

2:19  Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema.

2:20  Ja inimene pani nimed kõigile lojustele ja lindudele taeva all ja kõigile loomadele väljal, aga inimesele ei leidunud abi, kes tema kohane oleks.

2:21  Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis Ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga.

2:22  Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille Ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.

2:23  Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!"

2:24  Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!

2:25  Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte.