Est - Romans - 4

4:1  Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat?

4:2  Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees.

4:3  Sest mis ütleb Kiri? "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"

4:4  Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda.

4:5  Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks,

4:6  nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta:

4:7  "Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.

4:8  Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!"

4:9  Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks.

4:10  Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu.

4:11  Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks

4:12  ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna.

4:13  Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu.

4:14  Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks.

4:15  Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.

4:16  Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -

4:17  nagu on kirjutatud: "Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!" - selle Jumala ees, Keda ta uskus ja Kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.

4:18  Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: "Nõnda peab olema sinu sugu!"

4:19  Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud.

4:20  Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust

4:21  ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis Ta on tõotanud.

4:22  Sellepärast see arvatigi temale õiguseks.

4:23  Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks,

4:24  vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, Kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse,

4:25  Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.