Est - Acts - 27

27:1  Kui oli otsustatud, et me laevaga sõidame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid ühe pealiku hoolde, nimega Juulius, kes oli üks keiserliku väesalga ülemaid.

27:2  Ja me astusime Adramüti laeva, mille tee pidi minema Aasiamaa kohtade kaudu, ja purjetasime edasi. Meiega oli ka Aristarhos, makedoonlane Tessaloonikast.

27:3  Ja teisel päeval me saabusime Siidonisse. Ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas teda minna oma sõprade juurde, et need hoolitseksid tema eest.

27:4  Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose varju, sest tuuled olid vastu,

27:5  ja kui olime purjetanud läbi Kiliikia ja Pamfüülia- äärse mere, saabusime Mürrasse Lüükiamaal.

27:6  Seal leidis pealik Aleksandria laeva, mis läks Itaaliasse, ja pani meid sellesse.

27:7  Aga kui me mitu päeva olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Kniidose kohale, ei lasknud tuul meid randa ja me purjetasime Kreeta varju Salmoone juures

27:8  ja saime ainult vaevaga sealt mööda ning jõudsime ühte paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal oli Lasaia linn.

27:9  Aga kui palju aega oli kulunud ja laevasõit juba läks kardetavaks ja ka paastuaeg oli möödunud, hoiatas Paulus neid

27:10  ning ütles: "Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!"

27:11  Aga pealik usaldas rohkem tüürimeest ja laevajuhti kui seda, mis Paulus ütles.

27:12  Ja et sinna sadamasse ei olnud hea üle talve jääda, siis oli suurema hulga nõu sealt ära minna ja kui võimalik, jõuda Foiniksisse, ühte Kreeta sadamasse vastu edela- ja loodetuult, ja sinna ületalve jääda.

27:13  Aga kui lõunatuul hakkas puhuma ja nad arvasid oma nõu võivat täide viia, tõmbasid nad ankru üles ja liikusid edasi Kreeta ranna läheduses.

27:14  Ent varsti pärast seda tõusis saare poolt marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.

27:15  Kui laev kisti sellega kaasa ega saanud tuulele vastu panna, andsime endid tuule ajada.

27:16  Sattudes siis ühe väikese saare varju, mida hüütakse Klaudaks, suutsime hädavaevalt toime saada paadiga.

27:17  Kui see oli üles tõmmatud, tarvitati veel teisi abinõusid ja laev seoti ümbert kinni. Ja et kardeti sattuda Sürti liivale, võeti purjed maha ja lasti ennast edasi ajada.

27:18  Aga kui rajuilm meid väga vintsutas, heitsid nad teisel päeval muist koormat välja.

27:19  Ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega laeva riistad välja.

27:20  Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, lõppes viimaks kõik lootus veel pääseda.

27:21  Kui nad siis kaua olid olnud söömata, astus Paulus nende keskele ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud kuulama minu nõu ja Kreetast mitte ära tulema, siis te oleksite vältinud selle häda ja kahju.

27:22  Nüüd ma manitsen teid olla julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev.

27:23  Sest sel ööl seisis minu juures selle Jumala Ingel, Kelle Oma ma olen ja Keda ma ka teenin,

27:24  ning ütles: ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval!

27:25  Sellepärast, mehed, olge julges meeles, sest ma usun Jumalat, et nõnda sünnib, nagu mulle on öeldud!

27:26  Aga me peame ajama ühele saarele."

27:27  Kui juba jõudis kätte neljateistkümnes öö, kui meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis arvasid laevamehed kesköö ajal endid ühele maale lähenevat.

27:28  Ja kui nad loodi vette heitsid, leidsid nad kakskümmend sülda vett. Ja kui nad pisut edasi olid jõudnud ja jälle loodi heitsid, leidsid nad viisteist sülda vett.

27:29  Siis nad kartsid sattuda karile ja heitsid laeva tagumisest otsast välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.

27:30  Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja paati merre lasksid, nagu tahaksid nad laeva ninast ankrut sisse lasta,

27:31  ütles Paulus pealikule ja sõjameestele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!"

27:32  Siis raiusid sõjamehed paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.

27:33  Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: "Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud.

27:34  Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsemiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!"

27:35  Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma.

27:36  Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba.

27:37  Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.

27:38  Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.

27:39  Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada.

27:40  Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole.

27:41  Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes.

27:42  Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema.

27:43  Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale,

27:44  aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsesid kõik tervelt maale.